Võib vist öelda, et olen peaaegu kogu oma elu maakas olnud. (Lepime kohe kokku, et siin leheküljel kasutatakse sõna “maakas” alati positiivses tähenduses.) Juba eelkooliealisena huvitusin ravimtaimedest. Lugesin ajaviiteks meeleldi kodus olevaid ravimtaimede teemalisi brošüüre ja raamatuid ning uurisin, mida millestki teha saaks ja kuidas. Algklassilapsena pidin suviti ravimtaimi korjama. Mina korjasin alati raudrohtu. Ma ei mäleta, kas sai ise valida, millist taime korjata, või oli see ette antud. Samuti puuduvad mul mälestused ravimtaimede eest saadud tasu osas. Olen kuulnud, et mõned said korjamise eest raha, aga mina justkui ei saanud, või siis lihtsalt ei mäleta. Samas rohimine ja kõplamine mulle üldse ei meeldinud. Meil oli kooliaed, kus tuli igal suvel teatud tundidel tööd teha, ning vabatahtlikuna (ilmselt) käisin ka peete kõplamas. Olgu, selle rohimise kannatasin veel kuidagi ära, aga lõputult pikkade peedivagude kõplamine ei olnud just meelakkumine. Oleks tol ajal olnud võimalus klapid pähe panna ja mõnda podcasti kuulata, oleks see tegevus ilmselt parem tundunud. Muidugi tuli lisaks kõigele eelnevale ka kodusel aiamaal abiks olla. Minu töö oli enamasti kartulimardikate otsimine. Arvatavasti ma seetõttu putukaid, tigusid jms ei kardagi. Suviti olin palju maal tädi juures. Seal nägin palju toiduvalmistamist, hoidiste tegemist, taimede ja loomade kasvatamist, heinategu (kus tuli kõigil kaasa lüüa) ja kõike muud, mis ehtsa maaeluga kaasnes. Isegi kui heinategu oli väsitav, on mul sellest siiani vaid head mälestused. Meie tööks oli enamasti kas traktori koormas või lakas heina tallamine. Töö oli tolmune ja sügelema ajav, aga ei mäleta, et keegi oleks vingunud. Ilmselt oli meil lastel rõõm koosolemisest ja eks võtsime kõike mänguliselt. Tööle ju kedagi ei sunnitud, aga kui kaasa kutsuti, siis minu mäletamist mööda ei jäänud keegi koju laisklema. Kui ma oma elu peale läksin, siis tundsin küll alguses, et ei taha rohida, ei taha peenraid ja tavaline muru on täiesti okei. Mõni aasta hiljem hakkasin aga vaikselt üht-teist kasvatama, tegin kurke, moose, kõrvitsat ja muud säärast sisse. Ja kuna sööjaid ka oli, siis tegin kõike suure entusiasmiga. 20 aastat hiljem tuli elumuutus, mis viis mind Pärnusse. Ikka täitsa linna, kus elan tegelikult poole kohaga siiani. Pärnus elades jäi kogu see keldrimajandus teisejärguliseks, kuna siin sai teatavatel põhjustel majaalune kelder kinni ehitatud. Meile tekitati küll sahver, kuid see kippus suvel väga soojaks minema ning lõpuks sai sellest kolikamber, seega jäi kogu see teema unarusse. Siis aga abiellusin mehega, tänu kellele on mul võimalus maaelu täiel rinnal nautida. Maal ei olnud meil kuni 2023. aasta sügiseni elektrit. Sügisel paigaldati päikesepaneelid ning nüüd on meil võimalus toas telefone ja muid seadmeid laadida ning omame ka külmikut ja isegi ühte juhtmega lampi. Luksus missugune! Ka vesi ei tule meil ise tuppa. Joogivee toome paar korda nädalas allikast ning kätepesu-, saunavee ja muu jaoks võtame vett hoovis olevast kaevust. Tänaseks kõlbaks kaevuvesi ka joogiks, aga me lihtsalt armastame allikavett ja allikal käimist. Eelmisel kevadel jõudsid maale esimesed tomatitaimed. Need kasvasid lageda taeva all vägevalt ja andsid kõvasti saaki. Talvel hakkasime heietama mõtet, et peaksime kasvuhoone ehitama. Mõeldud, tehtud. Sellel kevadel sai kasvuhoone püsti pandud ning selleaastased tomatid kolisid esimeste elanikena sisse. Tänavu said maha pandud seemnest ka esimesed tšillitaimed (mis kasvavad erakordselt hästi ja kaunakesi on minu hinnangul väga palju). Kasvuhoonesse me kasvulavasid ega riiuleid sellel aastal teha ei jõudnud ning taimed on kõik istutatud mullakottidesse. Väljas kasvavad meil kasvulaval spinat, basiilik, murulauk, kurk ja maasikad, pottides till ja veel murulauku. Meil on ka veidi vaarikaid, mis ilmselt tuleb sügisel välja kaevata, kuna haigus on sees. Plaanis on linnakodust uued istikud maale viia ja proovida teise koha peal kasvama panna. Muidugi on meil väga suureks probleemiks mügrid, seega ega see istutamine ja taimede kasvamine meil lihtsalt ei kulge. Sel aastal ostsime ka ühe tikri tüvivormi ja kaks mustasõstra tüvivormi. Sellel hooajal need saaki ei andnud, kuid on ilusasti kasvama hakanud ning järgmiseks aastaks annavad lootust. Tikri ja sõstrad istutasime killustikupadjale, et mügrid juuri hävitama ei hakkaks. Tundub, et toimib. Meil on ka mõned õunapuud ja ploomipuud, aga need on alles pisikesed. Üks õunapuu on küll valmis meile paar õuna andma, aga ei tea ju, kas kannab ikka lõpuni. Ei hõiska enne kui õun põses on. Viimaseks, mis siin veel välja tuua, on münt, mis on seal vanas talukohas äkitselt ise nina välja pistnud ja vohama hakanud. Metsaga seob ühte meist töö ja mõlemaid ka ühine hobi – seente ja marjade korjamine. Lisaks korjan mõnel aastal põdrasammalt tee jaoks. Ka minu tavalised jalutamised kulgevad läbi metsa ning meeleldi käime abikaasaga koos matkamas nii metsades kui rabades. Seda teeme pigem madalhooajal, sest suvi on aasta kõige kiirem aeg ja siis pole eriti jaksu.
Lisa kommentaar