Rubriik: Uncategorized

Welcome to WordPress. This is your first post. Edit or delete it, then start writing!

Enne Aafrika hiidtigusid olid meil terraariumis raagritsikad. Kui nende aeg 2 aastat tagasi otsa sai, siis mõtlesime, kas müüa terraarium maha või tuua meile ikka mõni uus seltsiline. See on selline kahe otsaga teema. Ühelt poolt mulle ei meeldi loomaaiad, koerad linnas korterites, jänesed tubastes puurides jms. Teisest küljest jälle mõtlen, et sead ja lambad ju ka aedikutes, aga see tundub normaalne mu peas. Ühesõnaga keeruline teema minu jaoks. Kui tegime otsuse, et keegi tuleb terraariumisse elama, siis käis pereliikmete poolt kõige muu hulgas läbi ka mõni roomaja variant ning muidugi ka tarantel, aga need ma välistasin kohe, sest keegi ei pea kodus hirmu all elama. Ja mina koos roomajate ja tarantlitega ilmselgelt hanguksin keset tuba ära. Mingil hetkel jäi Facebookis silma kuulutus, kus pakuti Aafrika hiidteo beebisid. Googeldasin ning uurisin nende kohta ning väga ruttu selgus, et need loomakesed on küll väga sobilikud meie elutempo jaoks ning nii ma beebid majja tõin. Läksin kahe järele, aga anti 5 ja öeldi, et kõik nagunii ellu ei jää. Kehitasin õlgu, võtsin imepisikesed beebid vatitupsuga täidetud karbikesega kaasa ja sõitsin koju. Beebid esiistmel, turvavööga kinnitamata. Beebid said uue koduga seni harjuda kuni ma neile loomapoest allapanu ja kaltsiumit tõin. Alguses toitsime neid vaarikalehtedega, hiljem pakkusime juba kõike (kurk, õun, maasikad jne). Üsna ruttu sai selgeks, et vaid kaks tigu jäid elama. Hiljuti sain teada, et mulle ilmselt anti liiga noored teod, aga see jah on tavaline, et tugevamad jäävad ellu. Ega nendega mingisugust suurt vaeva ei ole. Mina isiklikult vahetan neil allapanu paari kuu tagant, aga olen kuulnud, et teised nii tihti ei vaheta. Turvas või kuidas iganes seda allapanu nimetatakse, peab olema pidevalt niisutatud. Alguses ma pritsisin pihustiga pudelist käesooja vett, aga nüüd kui teod suuremad, siis kallan õrnalt kannust vett nii turbale kui neile endile peale. Toitu panen vastavalt vajadusele. Mingitel perioodidel söövad nad mega palju, siis jälle pigem vähem. Vaatangi lihtsalt, et toit ikka ees oleks. Hetkel fännavad nad kurki. Kaks viilukest panen tavaliselt neile närimiseks. Kindlasti peaks neil ka soe olema. Meil kodus 23 kraadi sügisest kevadeni ja suvel siis 26-28 kraadi. Nad armastavad pimedust, st et valgustuseks lampe ja muud sellist nad ei vaja. Koja tugevana hoidmiseks annan neile kaltsiumit. Lihtsalt panen kas pisike tükina või siis pudistan toidu peale. Viimati ostsin loomapoest neile ka mingisuguseid snäkke, mida teenindaja pakkus, aga nendest teod erilises vaimustuses ei ole. Eelistavad ikka värsket kraami. Nagu lemmikloomadega ikka, nii ka tigudega tuleb vahepeal tegeleda. Tegelemine seisneb meil siis selles, et käin nendega pesus. Panen kraanist õrnalt käesooja vee jooksma, võtan teo peopeale ja lasen talle vett peale. Teod naudivad pesu väga. Kui nad mõnikord kojas on ja silitamise ega liigutamise peale ei reageeri, siis pesus olles tulevad nad alati kojast välja. Tihti silitan neid ka niisama ja räägin nendega juttu. Vahel on ka süümekad, et vähe tegelen nendega, aga ega teoga rohkem tegeleda ei saagi. Peale tigude võtmist on mul ka looduses tigudesse suhtumine hoopis teistsugune. Ikka vaatan, kuhu astun. Maal lihtne ei ole niimoodi, aga saab hakkama.

2019 aasta kevadel/suve alguses nägin täiesti juhuslikult meie piirkonna kultuurimaja Facebooki kuulutust, milles nad otsisid omale ürituste pildistamiseks suvefotograafi. Kaamera oli mul olemas, tol ajal piisavalt julgust ka pea ees vette hüppamiseks, nii ma siis kirjutasingi neile, et olen pakkumisest huvitatud ja elan ju vaid mõne maja kaugusel. Ma nüüd täpselt ei mäleta, aga ilmselt mind ikka kutsuti näost näkku kohtuma ja ma ei tea, kas polnud teisi kandidaate või oli kuuseis mulle soodne, aga selle suvise tegemise ma oma kanda sain. Pildistasin nii kontserte, teatrietendusi, muusikaüritusi, stand up´e kui ka poliitilisi ning privaatseid sündmusi. Minu kaamerasse on jäänud teiste seas Inga Lunge, Brigitte Susanne Hunt, Paul Neitsov, Silvia Ilves, Fred Rõigas, Lauri Saatpalu, Marko Šorin, Liina Kersna ja Signe Riisalo. Niimoodi pildistasin ka veel 2022 suvel ja siis tulid elus muutused ning see periood minu elust sai läbi.

2019 tegin ka oma esimese foto Kaitseliidu Pärnumaa malevale. Käisin pildistamas soomusrongi “Wabadus”. Mäletan nii hästi, kuidas mu käsi värises neid esimesi klõpse tehes. Kartsin pidevalt, et äkki ei tulegi ükski pilt välja või jäävad kuidagi udused. Alati sain piltidele positiivse tagasiside ja see innustas edasi tegutsema. Olen pildistanud mälestusüritusi, õppuseid, laagreid jms. Tegelikult on siiani pildistamine minu vabatahtliku töö üks osa, aga nagu ma eelmises lõigus kirjutasin, siis 2022 tundsin, et ma ei taha enam midagi teha. Kirg kadus kõige suhtes ära.

Eks ma kaamerat olen ka vahepealsel ajal käes hoidnud, aga pigem enda isiklikuks rõõmuks. Väga harva kui mõnda kaameraga tehtud pilti teistega jagasin (kui enda pere välja arvata). Ülikooli viimasel aastal oli mul vaja veel üks vabaaine võtta. Ma enam nüüd ei mäleta selle aine täpset nime, aga seal õppisime ühe osana kompositsiooni ja natukene ka piltide töötlemist. Meil tuli teha ühest esemest mõned pildid, kasutades omandatud teadmisi. Võtsin ühte kätte vana sinise laualambi, teise käe näpu otsa oma sel ajal veel 12-aastase tütre ja läksin randa pildistama. Pildistasin lampi ja siis lubas ka laps ennast pildistada. Tegin temast pildi, kus tal olid käed näo ees. Ma armusin selle pildi mustvalgesse versiooni ja sellel hetkel sain aru, et ma pean pildistamisega edasi tegelema.

Ma armastan väga just mustvalgeid pilte. Mulle meeldib kui pilte on minimaalselt töödeldud, et kõik oleks PÄRIS. Eelistan pildistada looduses, sest arvan, et inimene tunneb just seal end vabana.

Tule pildistama!

Plaan seeni kuivatama hakata oli tekkinud juba talvel. Mõtlesime varakult, kuidas protsess välja nägema hakkab ja võiks öelda, et kava oli justkui paigas. Saabus suvi, tulid kukeseened. Esimesed seened läksid ilmselgelt pannile, sest nr 1 oli kõigepealt enda seeneisu rahuldada. Sama juhtus ka järgmistega. Kuna meie seenemetsad väga vihma ei saanud ning seened ei tulnud nii ruttu välja kui näiteks Põhja-Pärnumaal, olid kogused väikesed ja neid polnud mõtet nii väikeses mahus kuivatama hakata. Aga siis ühel päeval läks lahti! Seened siin ja seened seal, ainult korja ja naudi! Kuigi aega oli terve talv seente kuivatamiseks ettevalmistusi teha, polnud meie seda siiski teha jõudnud (ei ole üllatus). Tõele au andes oli abikaasa ikka jõudnud kuivatusrestid valmis klopsida, aga ma omastasin need erinevate taimede kuivatamiseks (oih!). Igal hommikul ärgates tundus, et aega uute restide ja riiulite tegemiseks on maa ja ilm. Kuniks hakkas kiire. Väga kiire, sest ühel õhtul seisime oma seeni täis ämbritega maja ees ja mõtlesime, mis edasi. Mees pakkus küll välja, et ta teeb kohe vajalikud tarvikud valmis, aga ega mina ju ei malda oodata. Tema võib puutööga tegeleda küll, aga mina proovin seni linnamajas esimesed seened kuivama panna. Nii tegimegi. Jõudsin linna, puhastasin seened, rebisin need veidi väiksemateks juppideks ja pistsin ahju. Olin eelnevalt uurinud, et mis temperatuuril ja kuidas täpselt seeni ahjus kuivatada. Temperatuuri osas ei olnud probleemi, aga see internetist leitud soovitus, et pane puulusikas seente kuivatamise ajaks ahju ukse vahele, meil ei töötanud. Meie ahi jäi seisma kui uks avatud oli. Võib-olla on olemas mingisugune programm või ma lihtsalt ei oska ahju kasutada, aga meil see vähemalt sel hetkel ei pädenud. Tegin lihtsalt mingi aja tagant korraks ahju ukse lahti, et liigne niiskus välja pääseks. Esimene ahjutäis seeni olid päris kenad ja krõmpsuvad. Teist ahjutäit seeni tegema hakates süda ikka valutas selle niiskuse teema pärast kuni lõpuks…heureka! Ahi tuleks äkki pöördõhu peale panna!? Ja tõesti, nii toimis asi paremini ning seened kuivasid kiiremini. AGA see polnud ikka see. Järgmiste seente saabumiseks olid meil uued restid ja kõik muu vajalik olemas, et saaksime seened sauna kuivama panna. Nagu juba talvel arvasime, siis see variant oligi meie jaoks kõige tõhusam ja seened säilitasid sellise kuivatusmeetodiga oma kauni välimuse. Tekstuur muutus mõnusalt kummiseks, lõhn jäi alles. Edaspidi kuivatame seeni ainult saunas! Nüüd siis talve ootama, et saaks kuivatatud seentest toitu tegema hakata. Jah, ma olen väga kannatamatu!

Nõuanded ja soovitused (uuendatud 06.08.2024):

• Tegelikult ei ole ahjus kuivatatud seentel häda midagi. Nendest saab näiteks seenejahu teha ning siis pole välimus üldse oluline.
• Kui seeni ahjus kuivatada, siis kindlasti ei tasu neid liiga väikesteks tükkideks teha nagu mina seda tegin.
• Ära karda suuremat kogust seeni ahjuplaadile panna! Lugesin ise ka internetist, et seened võivad riknema minna, aga tegelikult kui neid paari tunni tagant segada, siis ei juhtu midagi.
• UUENDUS:
• Enne pakendamist ole kindel, et seened on täiesti kuivad. Seda saad testida seent rebides. Kui kuivatatud seene osa poolitad ja seen ei ole enam seest pehme vaid on mõnusalt kuiv, on seened pakendamiseks valmis. Testi seda ikka mitme (kõige suurema ) seene peal.
• Soovitan kuivatatud seened pigem purki kui paberkotti panna, siis ei saa niiskus ligi.

Vesimündiga, mida meie kutsume ka jõemündiks, sain tuttavaks eelmisel aastal kui abikaasa viis mu pisikesele retkele ümber meie kodukoha. Läbi metsade ja rägastike sai kõnnitud omajagu kui mingil hetkel hakkasin õrnalt mündi lõhna tundma. Esiti arvasin, et see lõhn on vaid ettekujutus, sest väsimus oli mu kehaga oma töö teinud. Hetk hiljem nägin aga kitsukest jõge ja oma meest jalgupidi seal keskel, vesimünt võidukalt käes. Olin küll selleks ajaks elanud omajagu aastaid, aga selle taime olemasolust polnud mul päriselt ka aimugi. Päris münt ja niimoodi vees… Olgu kohe ära öeldud, et meie kandi jõgi on madal ja seetõttu see konkreetne taimeke keset vett kasvas. Vesimünt kasvab üldiselt kas kaldavees või siis ka kallastel. Lõhn on tal intensiivsem kui meie kodus kasvaval mündil ja lehedki kaunilt tumerohelised vastupidiselt nendele taimedele, mis meil aias on.

Eile sai natukene vesimünti korjatud ning suitsusauna kuivatusrestile kuivama pandud. Sellest tuleb meie esimene vesimündi tee. Vesimündi tee aitab teadupärast kõhuvalu vastu ning rahustab närve. Vanarahvas soovitab vesimünti peavalu korral otsmikule panna. Ka selle proovin ma kindlasti ära.

Võib vist öelda, et olen peaaegu kogu oma elu maakas olnud. (Lepime kohe kokku, et siin leheküljel kasutatakse sõna “maakas” alati positiivses tähenduses.) Juba eelkooliealisena huvitusin ravimtaimedest. Lugesin ajaviiteks meeleldi kodus olevaid ravimtaimede teemalisi brošüüre ja raamatuid ning uurisin, mida millestki teha saaks ja kuidas. Algklassilapsena pidin suviti ravimtaimi korjama. Mina korjasin alati raudrohtu. Ma ei mäleta, kas sai ise valida, millist taime korjata, või oli see ette antud. Samuti puuduvad mul mälestused ravimtaimede eest saadud tasu osas. Olen kuulnud, et mõned said korjamise eest raha, aga mina justkui ei saanud, või siis lihtsalt ei mäleta. Samas rohimine ja kõplamine mulle üldse ei meeldinud. Meil oli kooliaed, kus tuli igal suvel teatud tundidel tööd teha, ning vabatahtlikuna (ilmselt) käisin ka peete kõplamas. Olgu, selle rohimise kannatasin veel kuidagi ära, aga lõputult pikkade peedivagude kõplamine ei olnud just meelakkumine. Oleks tol ajal olnud võimalus klapid pähe panna ja mõnda podcasti kuulata, oleks see tegevus ilmselt parem tundunud. Muidugi tuli lisaks kõigele eelnevale ka kodusel aiamaal abiks olla. Minu töö oli enamasti kartulimardikate otsimine. Arvatavasti ma seetõttu putukaid, tigusid jms ei kardagi. Suviti olin palju maal tädi juures. Seal nägin palju toiduvalmistamist, hoidiste tegemist, taimede ja loomade kasvatamist, heinategu (kus tuli kõigil kaasa lüüa) ja kõike muud, mis ehtsa maaeluga kaasnes. Isegi kui heinategu oli väsitav, on mul sellest siiani vaid head mälestused. Meie tööks oli enamasti kas traktori koormas või lakas heina tallamine. Töö oli tolmune ja sügelema ajav, aga ei mäleta, et keegi oleks vingunud. Ilmselt oli meil lastel rõõm koosolemisest ja eks võtsime kõike mänguliselt. Tööle ju kedagi ei sunnitud, aga kui kaasa kutsuti, siis minu mäletamist mööda ei jäänud keegi koju laisklema. Kui ma oma elu peale läksin, siis tundsin küll alguses, et ei taha rohida, ei taha peenraid ja tavaline muru on täiesti okei. Mõni aasta hiljem hakkasin aga vaikselt üht-teist kasvatama, tegin kurke, moose, kõrvitsat ja muud säärast sisse. Ja kuna sööjaid ka oli, siis tegin kõike suure entusiasmiga. 20 aastat hiljem tuli elumuutus, mis viis mind Pärnusse. Ikka täitsa linna, kus elan tegelikult poole kohaga siiani. Pärnus elades jäi kogu see keldrimajandus teisejärguliseks, kuna siin sai teatavatel põhjustel majaalune kelder kinni ehitatud. Meile tekitati küll sahver, kuid see kippus suvel väga soojaks minema ning lõpuks sai sellest kolikamber, seega jäi kogu see teema unarusse. Siis aga abiellusin mehega, tänu kellele on mul võimalus maaelu täiel rinnal nautida. Maal ei olnud meil kuni 2023. aasta sügiseni elektrit. Sügisel paigaldati päikesepaneelid ning nüüd on meil võimalus toas telefone ja muid seadmeid laadida ning omame ka külmikut ja isegi ühte juhtmega lampi. Luksus missugune! Ka vesi ei tule meil ise tuppa. Joogivee toome paar korda nädalas allikast ning kätepesu-, saunavee ja muu jaoks võtame vett hoovis olevast kaevust. Tänaseks kõlbaks kaevuvesi ka joogiks, aga me lihtsalt armastame allikavett ja allikal käimist. Eelmisel kevadel jõudsid maale esimesed tomatitaimed. Need kasvasid lageda taeva all vägevalt ja andsid kõvasti saaki. Talvel hakkasime heietama mõtet, et peaksime kasvuhoone ehitama. Mõeldud, tehtud. Sellel kevadel sai kasvuhoone püsti pandud ning selleaastased tomatid kolisid esimeste elanikena sisse. Tänavu said maha pandud seemnest ka esimesed tšillitaimed (mis kasvavad erakordselt hästi ja kaunakesi on minu hinnangul väga palju). Kasvuhoonesse me kasvulavasid ega riiuleid sellel aastal teha ei jõudnud ning taimed on kõik istutatud mullakottidesse. Väljas kasvavad meil kasvulaval spinat, basiilik, murulauk, kurk ja maasikad, pottides till ja veel murulauku. Meil on ka veidi vaarikaid, mis ilmselt tuleb sügisel välja kaevata, kuna haigus on sees. Plaanis on linnakodust uued istikud maale viia ja proovida teise koha peal kasvama panna. Muidugi on meil väga suureks probleemiks mügrid, seega ega see istutamine ja taimede kasvamine meil lihtsalt ei kulge. Sel aastal ostsime ka ühe tikri tüvivormi ja kaks mustasõstra tüvivormi. Sellel hooajal need saaki ei andnud, kuid on ilusasti kasvama hakanud ning järgmiseks aastaks annavad lootust. Tikri ja sõstrad istutasime killustikupadjale, et mügrid juuri hävitama ei hakkaks. Tundub, et toimib. Meil on ka mõned õunapuud ja ploomipuud, aga need on alles pisikesed. Üks õunapuu on küll valmis meile paar õuna andma, aga ei tea ju, kas kannab ikka lõpuni. Ei hõiska enne kui õun põses on. Viimaseks, mis siin veel välja tuua, on münt, mis on seal vanas talukohas äkitselt ise nina välja pistnud ja vohama hakanud. Metsaga seob ühte meist töö ja mõlemaid ka ühine hobi – seente ja marjade korjamine. Lisaks korjan mõnel aastal põdrasammalt tee jaoks. Ka minu tavalised jalutamised kulgevad läbi metsa ning meeleldi käime abikaasaga koos matkamas nii metsades kui rabades. Seda teeme pigem madalhooajal, sest suvi on aasta kõige kiirem aeg ja siis pole eriti jaksu.