Vesimündiga, mida meie kutsume ka jõemündiks, sain tuttavaks eelmisel aastal kui abikaasa viis mu pisikesele retkele ümber meie kodukoha. Läbi metsade ja rägastike sai kõnnitud omajagu kui mingil hetkel hakkasin õrnalt mündi lõhna tundma. Esiti arvasin, et see lõhn on vaid ettekujutus, sest väsimus oli mu kehaga oma töö teinud. Hetk hiljem nägin aga kitsukest jõge ja oma meest jalgupidi seal keskel, vesimünt võidukalt käes. Olin küll selleks ajaks elanud omajagu aastaid, aga selle taime olemasolust polnud mul päriselt ka aimugi. Päris münt ja niimoodi vees… Olgu kohe ära öeldud, et meie kandi jõgi on madal ja seetõttu see konkreetne taimeke keset vett kasvas. Vesimünt kasvab üldiselt kas kaldavees või siis ka kallastel. Lõhn on tal intensiivsem kui meie kodus kasvaval mündil ja lehedki kaunilt tumerohelised vastupidiselt nendele taimedele, mis meil aias on.
Eile sai natukene vesimünti korjatud ning suitsusauna kuivatusrestile kuivama pandud. Sellest tuleb meie esimene vesimündi tee. Vesimündi tee aitab teadupärast kõhuvalu vastu ning rahustab närve. Vanarahvas soovitab vesimünti peavalu korral otsmikule panna. Ka selle proovin ma kindlasti ära.
Lisa kommentaar